Kontorid, mis tõlgivad ja tagavad kõige õiguse

Esiteks,
Tõlgid (kogenud polüglotid) peavad töötama ainult emakeeles mille kõiki nüansse peavad nad ideaalselt tundma (eriti hea on, kui tõlk elab emakeele kodumaal vältimaks sõnavaralisi häireid).

Teiseks,
Iga tõlgitud tekst peab olema hoolikalt toimetatud (*) sama võimeka tõlgi poolt. Kuna kaks pead on parem kui üks, siis toimetajad on just kui „keelelised dublandid“, kes kontrollivad ja viimistlevad tõlget iga nurga alt, olles eriti tähelepanelikud terminoloogia suhtes ja kasutades uusimaid sõnaraamatuid.

Järgmiseks,
Tekstiga peab töötama mitmerahvuslik meeskond kes on otseühenduses pidevalt kliendi tehnilise personali lahendamaks kõiki geograafilisi eripärasusi terminoloogias (sõnaraamatute koostamine, tehniliste dialektide tähelepanelik kontroll tõlkemälude abil ning koostöös kohalike edasimüüjatega).

Viimaseks,
Enne trükkimist või üles laadimist tuleb mitmesse eri keelde tõlgitud tekst alati standardiseerida ning kontrollida toimetajate ning terminoloogide poolt.


(*)Peab mainima, et kõik Eurologose tõlgid on samas ka toimetajad: nad vahetavad omavahel tõlgitud (või kirjutatud) tekste mis tagab, et kõiki tekste loeb/kontrollib kolleeg. Ja kõik on teadlikud ohust, et nad võivad eksida (kõik toimetajad peaksid seda teadma) Sellepärast nad usaldavadki oma kolleege, kes on tekstid tõlkinud ning ainult kellel on õigus sisse viia parandusi enne viimast kinnitamist. Seega tuleb ära kasutada "leppimatut rivaalitsemist", tavaline tõlkide seas, mis tagab vigade parandamise kuid tasakaalustab korrigeerimise käigus tekkinud süntaktilisi või morfoloogilisi vigu. Samas ei tohi unistada, et tõlkija on alati teksti viimane lugeja (tema on ainus, kes tekstiga süviti on tegelenud) ning tema teeb ka arvatavasti tähtsad otsused tõlke viimase versiooni üle.