G. – Teie Pühadus Hieronymus, käesoleval 30. septembrikuu päeval 2006, teie pidupäeval, mil
        tõlkijad austavad teid kui oma patrooni, soovisin ma teiega isiklikult kohtuda, et teile austust
        avaldada.

H. – Ma nõustusin teie sooviga, meister Gutenberg, sest olen teist palju kuulnud – nüüdseks juba
        üle 500 aasta – nagu ka teie hämmastavast leiutisest, trükipressist, mis on võimaldanud
        muuhulgas levitada kogu maailmas ka minu Vulgatat, Piiblit.

G. – Oleksin tahtnud selle juba varem lõpetada, teie pühadus, kuid minu “kolmekümne kuue realise”
        piibli trükkimine tuli katkestada, sest ma kaotasin kohtuprotsessi, milles seisin vastamisi oma
        vaikse partneri ja liitlasega….

H. – Ärge muretsege, mu armas meister, just teie olete see, kellest järeltulevad põlved räägivad, mitte
        see Fust Mainzist (kui ma ei eksi, oli tema nimi samuti Johann, nagu teilgi?). Just teie auks on
        Strasbourgi elanikud püstitanud monumendi koos suurepärase purskkaevuga nende gooti
        katedraali kõrvale: see kuulub kindlasti kauneimate hulka Prantsusmaal oma imeilusate
        piirkonnast pärinevate punaste kividega.

G. – Te olete liiga hea. Mulle on räägitud, et oma tohutus humaansuses, mis tegi teist oma aja suurima
        õpetlase, olite te ka väga armuline: mina olen üksnes käsitöömeister, kes töötas kogu elu,
        leiutamaks ainult pressi, metalltähti ja tinti, mis võimaldaks trükkida lehe mõlemale küljele.

H. – Meister, te teate, et ajalugu kujundavad sageli leiutajad ja töölised, kes teevad vaguralt tööd
        oma lugematute päevade halluses: nende teod lisavad Loomingule tõelist väärtust.

G. – See soojendab mu südant, teie pühadus. Enne teiega kohtumist uurisin ma teie kirjutisi, mis
        lummasid mind oma kultuuri ja kõlapinnaga. Kõik suured tõlketeadlased (nii nimetame me neid
        tänapäeval, mil Internet ja mitmekeelsus kommunikatsiooniajastut valitsevad) viitavad teile: teie
        kirikudoktori tiitel on antud õigustatult.

H. – Tõtt-öelda oli üheks asjaks, mis mind sel perioodil, kahekümne esimesel sajandil, kõige rohkem
        rõõmustas, Piibli väljaandmine kahe tuhande neljasaja kolmandas keeles, nagu teatas Brüsseli
        ajaleht Le Soir. Pean tunnistama, et see rabas mind. 2403 keelt, milles Jumala sõna Maa
        inimestele edasi antakse… Just tänu teile, meister Gutenberg, sai see võimalikuks.

G. – Ma kuulen siin õrna kõnet polüglotist diplomaadi suust, kellena te vähemalt kolm aastat töötasite.
        Tänu praeguse aja, nn globaliseerumisajastu mitmekeelsusele sai võimalikuks Piibli tõlkimine
        peaaegu kahe tuhande viiesajasse keelde. Ning teie pühadus on selle liikumise algataja.

H. – Polnud juhus, et Mainzi peapiiskop teid, XV sajandi töölise prototüüpi, rüütliks lõi. Tõeline
        aadellikkus pole päritav, vaid ande, töö ja käsitööoskuse vili. Tõepoolest, kui ma selle kohtumisega
        nõustusin, siis just seepärast, et mõnes mõttes oli see juba aset leidnud. Sest need kaasaegsed
        tüübid, keda me siit ülalt jälgime, on esitanud väljakutse uue turu kommunikatsioonimeedia
        pakkumistele.


G. – Teie pühadus on kindlasti tähele pannud, et sisu ja ümbrised on kokku saanud.
        Kommunikatsioon (mis on muutunud paratamatult mitmekeelseks) on kohtunud ja isegi naitunud
        oma meediumitega, olgu siis tegemist trüki- või võrgumeediaga. Tõeliselt kaasaegsed ettevõtted
        peavad tootma nii mitmekeelseid tekste, kui trüki- (trükiettevalmistus), Interneti- (koduleheküljed)
        ja loetavaid (CDd ja DVDd) meediume.

H. – Tõepoolest, ma oleks soovinud kohtuda ka teiste inimestega, kellele toetub kaasaegne IT
        tehnoloogia ja telemaatika (infotehnoloogia), nagu toetusid teile trükikojad renessansiajal,
        meister Gutenberg. Mulle näib üsna kummaline, et ühtegi neist tänapäeval ei tunta. Kes tunneb
        Interneti leiutajat? Võib muidugi öelda, et IT-meedia sisul on palju loojaid.

G. – Täpselt, teie pühadus. Tänapäeval on firmad need, kes on neid teadmisi sünteesinud.
        Me nimetame seda oskusteabeks. See puudutab tihti uusi firmasid, mis on integreerinud
        oma tegevustesse erinevaid tootmise tüüpe, mis olid varem eraldatud, sageli primitiivsed
        (nagu me tänapäeval ütleme).

H. – Ma olen avastanud selle firma, mida te nii hästi tunnete, mu armas meister, kõikide teiste hulgast.
        Te mainite selle kodulehekülge oma kutsel. Kuid ma olen sellega juba mõnda aega tuttav olnud
        muul põhjusel: lisaks sellele, et nad kõnelevad sageli minust ja mu tööst oma raamatutes, on
        nad ka loonud uue diskursuse, tänu millele võin ma end tunda vähem ületöötanuna…

G. – Teie, Püha Hieronymus, ja üle töötanud? Ma arvasin, et pärast teie erruminekut oma kloostrisse
        Palestiinas – neljanda sajandi lõpus, kui ma ei eksi – olite te täiesti unustanud sõna, mida
        tänapäeva inimesed nimetavad stressiks.

H. – Tegelikult olen ma olnud stressis umbes kolmkümmend aastat. Sellest saadik, kui pragmaatiline
        tõlkimine, mis puudutab äri-, tehnilisi ja reklaamivaldkondi, on muutunud väga hinnatud
        tegevuseks. Varem olid tõlked olemuselt kirjanduslikud või poeetilised, mõnikord militaarsed või
        vahel majanduslikud. Teatud mõttes marginaalne või rahulik tegevus. Globaliseerumise ja
        Internetiga kaasnev intensiivne mitmekeelne kommunikatsioon pole asju paremaks muutnud.

G. – Kuid miks peaks see oluline mitmekeelse ja visuaalse kommunikatsiooni kasv olema teile
        isiklikult ületöötamist põhjustanud? Ja mil moel on Eurologos Grupp ning selle tütarettevõte
        Littera Graphis suutnud aidata teie stressi vähendada?

H. –  Nimetatud Eurologos Grupi ning selle kodulehekülgede ja trükitööde lokalisatsiooniga tegeleva
         tütarettevõtte diskursus on väga lihtne ja asjakohane. Kuidas suudab tõlke- ja graafilise disaini
         agentuur tagada oma klientidele kvaliteetseid mitmekeelseid publikatsioone, kui tal on ainult üks
         lokaliseeritud kontor ühes riigis? Vastus on lihtne: ta ei suudagi.


G. – Ma hakkan aru saama, kuid pole veel täielikult kindel.

H. –  Igaüks on alati teadnud – veelgi enam praegusel ajal, mil mitmekeelsus
         on kommunikatsioonis endeemiline – et kvaliteetset keelt saab tagada ainult juhul, kui täidetud on
         kaks eeltingimust. Esiteks peab selle paberile panema kirjutaja – selge, et hea kirjutaja (näiteks
         professionaalne tõlkija) ainult oma emakeelde. Teiseks peab kirjutaja elama sihtkeele riigis, et
         vältida probleeme leksikaalse, fraseoloogilise või kontseptuaalse kokkupõrkega kohaliku ja võõra
         keele vahel, mida kasutatakse regulaarselt, kui ta on emigreerunud.

G. – Kuigi olin trükkal ja graafiline disainer, tundsin ma seda. Ma mäletan aega, mil elasin Strasbourgis
        ja minu prantsuse keel põimus mu saksa keelega ning just väga dialektilise saksa keelega, mida
        kõneldi minu paguluslinnas Reini ääres. Tegelikult võib igaüks sellest aru saada.

H. – See on enesestmõistetav, nagu te ütlete: pole mõtet tervitada tõlketeadlasi ja viidata nende
        tohututele uurimustöödele viimasel viiekümnel aastal. Kuid reaalsus on täiesti teistsugune, sest
        peaaegu kõikidel nendel kogu maailmas paiknevatel tõlke- ja kirjastamisasutustel on ainult üks
        lokaliseerimisasutus (nad on praktiliselt alati lokaliseeritud ühe riigi või ühe keele piires) ning
        lingvistilist kvaliteeti ei saa kunagi reaalselt tagada. Need asutused (mis moodustavad koguarvust
        99%) ei suuda kontrollida tekste, mida nad saavad oma vabakutseliste töötajate või konkurentide
        käest: nad on kirjaoskamatud.

G. – Ma panin tähele, et isegi minu graafilised disainerid või IT-spetsialistid (nagu me neid nimetame)
        kalduvad tegema graafilisi vigu põhjusel, et nad ei suuda lugeda tekste (mitmekeelseid),
        mida peavad laduma. Siiski ei saa ma ikka aru stressiprobleemist.

H. – Hästi, Eurologos Grupi ja Littera Graphise püstitatud tees on väga lihtne ja loogiline. Kuna need
        tõlkebürood ei suuda tagada oma klientidele kõrgekvaliteetseid tõlkeid ega mitmekeelseid tekste
        (välja arvatud maksimaalselt kaks-kolm keelt, mida kõneldakse nende asukohariigis), peavad
        nad vabakutseliste ja konkureerivate büroode nimel saatuslikult paluma, et ma
        transtsendentaalselt sekkuksin, et aidata neil läbi ime vigade tegemist vältida.
        Kaasa arvatud graafiliste vigade – eriti nn trükivigade, millele te vihjate.


G. – Jumal tänatud, et mind pühakuks ei kuulutatud, kui tohin nii öelda, olemuselt olen ma lihtne patune.
        Vastasel korral oleks ma leidnud end samuti seismas religioosse ebausu palvete tulvas, mis on
        liiga vulgaarsete huvidega, et vältida trükivigu ja kõiki graafilisi eksimusi…

H. – Isegi kuigi ma olen tõlkimise kaitsepühak – teema, millest ma olen kirjutanud arvukalt märkmeid,
        mida tänapäeval kvalifitseeritaks tõlketeaduslikeks – on minu kirg ortosüntaktilise ja semantilise
        korrektsuse vastu kaugel sellest, et suuta pakkuda täiuslikkust ilmselgelt võimatute koguste jaoks.
        Sellest ka stress ja minu püüdleva, kuid siiski liigse toimekuse kasutus.

G. – Ja mis siis saab?

H. – Seda ei tea ma isegi. Kuid on selge, et ma läksin oma imetegija postilt erru.
        Eurologos Grupp on püüdnud end multinatsionaliseerida ja “glokaliseerida”
        (nii nad selle sõnastasid), et seda tagada – nii loogiliselt ja mõistlikult, kui võimalik.
        Büroo, mis on täis toimetajaid, tõlkijaid, korrektoreid, terminolooge, lokaliseerijaid, graafilisi
        disainereid, veebiülemaid, IT-spetsialiste ja projektijuhte. Kuid seda ideed, et esindusi on sama
        palju, kui on olemas klientidele lubatud keeli, ei järgi konkurendid, kes püüavad jätkuvalt varjata
        end oma ainukeses büroos. Ja seda isegi siis, kui nad pakuvad endiselt oma klientidele kõiki
        maailma keeli.

G. – Glokaliseerumine (ma olen samuti näinud seda Eurologos Grupi väga adekvaatset ja asjakohast
        kaasaegset California terminoloogiat, mis tähendab globaliseerumise ja lokaliseerumise
        koondamist) kujutab endast tõelist lahendust isegi tarkvara ja kodulehekülgede lokaliseerimise
        jaoks – loomulikult lisaks trükistele. Nagu näete, kasutan ka mina väga kaasaegseid väljendeid:
        selleks pidin ainult lugema sõnastikke, mille võib leida Littera Graphise ja Eurologose
        kodulehekülgedelt.

H. – Ma nõustun, et selleks strateegiliseks lahenduseks saab olla ainult ettevõtete
        multinatsionaliseerimine, “glokalisatsioon”, nagu väljenduvad head inimesed Eurologos Grupist ja
        selle tütarettevõttest Littera Graphis. Seda enam, et olen just avastanud paljude “postkastibüroode”
        (või nende, mida me tunneme oma valdkonnas kui monolokaliseeritud mitmekeelseid
        kirjastamisfirmasid) järjekordse keerutamise. Nad väidavad, et tellivad oma publikatsioonidele
        (tõlked ja internetimeedium või trükis) enne üleandmist lõpliku korrektuuri. Kliendid on rahul või
        teesklevad, et on rahul selle lahendusega, mis tegelikult pole lahendus.


G. – Ja miks, teie pühadus? Kas pole siis mõistlik enne üleandmist lõplik korrektuur teha?

H. – Ma pole selles kindel, kui asi puudutab graafilist disaini, küljendust või elektroonilist kirjastamist
        (kuigi võib-olla ka mitte!), kuid kes langetab tekstilisuse, toimetamise ja tõlkimise osas otsused,
        mis puudutavad lõppteksti pärast seda niinimetatud tellitud korrektuuri? Liigagi sageli on see
        reklaamitud lahendus, kuid tegelikkuses mittesaavutatav, sest – eraldi teenusena – maksab see
        ilmselgelt rohkem ja lükkab tähtajad peaaegu alati võimalikkuse piiridest kaugemale… Kuid isegi
        juhul, kui me sellise korrektuuri teeme, ei suuda me seda kontrollida, sest korrektorid
        (eriti korrektorid, kes on suured eksperdid vigade „hüperkorrigeerimise” alal, kui uskuda tõlkijaid)
        võivad samuti vigu teha. Kvaliteedi kontrolli ei saa tellida väljastpoolt. Kõike saab tellida väljastpoolt,
        mitte aga lõplikku kontrolli.

G. – Mul on väga hea meel, et teie pühadus on seda keerutamist märganud. See meenutab vägagi ISO
        9000 võltsi reklaamimist. Paljud graafilised ja kodulehekülgede koostamise stuudiod kasutavad
        sarnaselt ISO hankimist, mis ei puuduta nende lingvistilist kvaliteeti, graafilist kvaliteeti ega ka
        tootmiskvaliteeti. Võib vaid imestada, kas kliendid püüavad tõesti lasta end vabatahtlikult haneks
        tõmmata…

Gutenbergi ja Püha Hieronymuse vestlus jätkub. Mikrofonid on välja lülitatud. Nagu võime ette kujutada, jätkavad need kaks suurt isiksust oma kirglikku dialoogi suure asjalikkusega, nagu kaks kaasaegset pühendunud professionaali.